Tuesday, October 9, 2007

KUDUMINE kui KIRG

Hakkasin mõtlema, et miks ma koon. Et miks ma kohe üldse ilma ei oska olla.
Eks ole perioode ka, kui ei koo. Aga need ei ole iial eriti pikad - ikka jääb kusagilt miskit jälle silma ja niske isu tuleb peale, et et...
Lõng ja vardad on alati mu sõbrad olnud. Hoolimata sellest, et mõnest lõngast saan nohu.
Mäletan end vardad peos millalgi 6 aastaselt. Ega ma suurt ei mäleta, mida ma siis kudusin või õieti valmis tegin. Mõned esemed on meeles küll ja ilmselt on need ka kusagil piltide peal olemas (peab ema juures selle pilguga vanad pildid üle vaatama).
Koolis mulle tööõpetuse tunnis kududa ei meeldinud - õpetaja pidi ikka piirama mu tegevust ja see pärssis.

Mõnus on ise teha. Mõnus on näha, kuis kudum varrastel kasvab. Mõnus on kudumit türele-mehele-pojale selga tõmmata ja siis muheleda. On ikka hea tunne, kui saad teistele sõna otseses mõtte sooja anda.

Mulle meeldib "Vouge knitting" ajakirja slogan: very easy, very vogue!
Püüan ise ka võimalikult lihtsalt läbi ajada. Kuigi teatud vilumuse juures ei olegi vist kudumises enam paljut, mis tunduks liiga keeruline.
Eks ikka jämedamat sorti vardad ja kohevamad lõngad ole mulle meeldinud. Tehtud on ka imepeeneid asju, aga neid millegipärast enam teha ei viitsi. Tulemus peab ikka algusest peale käega katsutav olema. Kuigi tavaliselt on nii, et kui ma üht kudumit alustan, siis hakkab mõte tiirlema järgmise juures. Eks see kannusta kätte võetut kiiremini lõpetama, et saaks uuega tööle asuda. Eks juhtub ka nii, et mõni asi jääb poolikuks. Aga lõng meie majas seisme ei jää, poolikud asjad saavad mingi aja pärast teise kuju.

Lähedased, kes mu kudumeid kannavad-teavad, ütlevad, et mul on miski oma rida, mida ma koon. Et minu kootud asjad tunneb ära. Selle üle on mul muidugi heameel ainult.
Koon ikka omale, perele, lähedastele. Olen ka müügiks kudunud - siis kui esimest last ootasin. Olin siis 19. Kudusin meeste kamsikuid Norra ja Jaapanisse. Sain lõngad ja soovitava kamsiku pildi ette ning punusin. Oli vist 400 krooni see raha, mille aastal 1993 ühe kamsiku kudumise eest sain. Keskmiselt kulus ühe valmimiseks 3-4 päeva. No see tähendas, et see oli peaaegu ainus tegevus, mida ma siis ka tegin.
Aga siis tuli laps ja tema kõrvalt ma enam võõrastele kududa ei tahtnud. Ehk siis rohkem pole ma iial raha eest kudunud.
Küll aga kingiks.
Panen ikka üksjagu ennast sisse kudumitesse ja tahan, et kingiks tehtu läheks õigesse kohta. Kord tegin katsiku kingiks mõmmi. Mõmmik valmis tund enne katsikule minekut, kuid jõudis mulle väga hinge minna. Kui me siis katsikule jõudsime, kus oli mitukümmend inimest ja ma nägin, kuidas mu mõmmik tõsteti peale vaatamata teiste poelelude hulka, siis ma ikka tundsin solvumist küll. Mõtlesin tõsiselt, et võtan ta tagasi omale koju kaasa. Nii kurb oli neid puunööbi silmi seal mänguasjade kuhjas maha jätta. Tänini veel mõtlen, et ei tea, kuidas tal seal läheb. Ikka katsun mõelda, et tänaseks päevaks on laps peres kasvanud ja oskab asjadel vahet teha ning on mõmmi omale sõbraks võtnud. Olen täiesti kindel, et kui järgmine kord sinna majja satun, siis hiilin teda vaatama.

Aga milleks selline blog?
Selle blogi jaoks võtsin esmakordselt ette oma kudumite ülespildistamise. Nii palju on neid aja jooksul tehtud, kingitud, taaskootud. Hea on, kui jääb miski märk maha. Sel eesmärgil seda siin alustasingi ning loomulikult ka selleks, et kui kusagil teiste käsitöö juures sõna võtan, siis teab teine tegija kaeda, et kes ma olen selline, et mida ma ise ka oskan või suudan.

Inspiratsiooniks lappan kudumisajakirju, mida mu mees mulle toob. Ja muidugi piilun teisi tegijaid.


Üks-ühele ei tee aga ma kunagi ühegi etteantud asja järgi. Alati kombineerin miskit siit ja sealt ja mõtlen ise juurde. Katsetan palju. Harutamist ei pelga.

Kudunud olen ikka-alati igalpool kus vähegi võimalik. Aastaid tagasi töötasin telefonioperaatorina ja see meeldis mulle seetõttu, et ma sain töö ajal kududa. Siis töötasin kunagi lühikest aega Sõpruse kinos adminnina ja seal sain ka alati kõigi filmide ajal kududa, pimedas saalis.
Teised töökohad pole nii mõusad selles osas olnud. Ikka taban end ootamas tööpäeva lõppu, et saaksin koju kudumit jätkama. Kaasas on mul kudum aga alati, sest mine tea, millal tekib hetk mõne rea edendamiseks. Ka tööl alati kaasas, sest tööle minek ja töölt tulek kesklinnast Nõmmele on vahel päris ajakulukas ja kõrvalistmel saab näpud alatasa töös hoida.

No hetkel on ikka õnnis aeg. Kolmekuuse pojaga kodus kasvada ja lõngu veeretada - mõnus. Olen sellise asjade seisu üle siiralt õnnelik. Ja sellest päevast, kui sünnituspuhkusele jäin, olen ikka produktiivsem olnud, kui tööinimesena.

Raseduse aja esimene projekt oli tekk pojale:


Uute kudumiteni!

2 comments:

krista said...

vota alles nüüd jõudsin nii kaugel, et lugesin jutu ka läbi :))))..... ja ütleks, et elan täpselt samade mõtete ja tegudega...nii enne kui ka nüüd....
ja mul on kotis praegu heegelnõel ja lõng...ikka nende tekkide jaoks, mine tea millal tekib võimalus :)

anne-ly lill said...

Mõmmiku lugu läks hing. Arvasin, et olen üksi samalaadse kiiksuga aga õnneks on meid meel :) Kui ise roolis ei ole siis lõngakerad ja vardad on ka meie auto lahutamatud aksessuaarid :) Nobedaid näppe ja mõttelendu!