Monday, April 26, 2010

Õppetund. Lesson.

Siinkohal tuleb sissekanne, mis ilmselt kergendab nii mõnegi minu kudujast sõbra südant:)
Ega ma arvanud, et "minu kuvand" on ideaalne, kuid ma olen võinud jätte eksliku mulje, et iga kudum, mis vardale võtan, mul ka õnnestub.
Vot ei õnnestu. Vahel läheb ikka kohe nii untsu, et pean enne terve kudumi valmis tegema, kui taipan.
Nii juhtus mul käesoleval hetkel tellimustööga.
On üks imearmas noorpaar, kes jaanipäeva paiku ühte heidavad. Pruudile kudusin boolero ja sära pruudi silmis, kui ta seda selga proovis, jääb pikaks ajaks meelde:)
Nii tekkis noortel soov ka peigmehele õhtuseks koosviibimiseks vest tellida. Kuna peigmees üleüldse armastab veste kanda ja noorpaar on golfifännid, siis tundus see väga kohane.
Tegin neile proovilapid erinevatest lõngadest ja valisime koos välja just selle, mis mulle endale ka kõikse rohkem meeldis. Nii sai lõngaks helehall Hjertegarn Alpaca Silk(koon kaks otsa kokku) ja mustriks laus-palmikud.
Läksin siis lõngakoormaga koju ning hakkasin kujundama-arvutama.
Küll alguses tundus, et tuleb liiga suur ja ikka liiga suur. Ringis ma teda alt otsast kuduma hakkasin ja lõpuks tundus, et nüüd on paigas - palmikud on ju kavalad ja kindlasti annab kogu kudum lõppeks vormimisel veidi järele - nii ma mõtlesin.
Selles vaimus ma ka teda terve nädala pikkusesse ära kudusin, õlad kokku, kolmnurk kaelusele soonik serva, käeaukudele ka ja siis panin tema niiskena mõõtu tõmbama. Unustasin kohe mitmeks päevaks ta rahulikult pööningule.
Kuniks laupäeva hommikul liistult maha võtsin ja oma kaasal selga palusin tõmmata.
No nii ümber, kui ümber - oligi selge, et ikka liialt vähe ruumi andsin sellele vestile!
Egas midagi, mis .... see uuesti!
Loodan, et sedakorda sain suuruse klappima ning lõpptulemus istub tulevasele peigmehele kenasti selga.
Nüüd tuleb varrastele tuld anda ja asi kenasti lõpule viia!


Here comes a post, what might be a relief for a many of my knitting friends:)
No, I havent thought, that my "image" is clearly perfect, but I may have came across as a knitter who always succeeds.
Well, it is not entirely truth:) There are times I do fail and this time I have failed big time!
Lets put it down here and now to clean up my conscience.
There is a sweet young couple who are about getting married this summer. The Bride wanted to get a lacy bolero and so did I knit it for her. The shiny face she had while she tried it on first time - I will remember it for a long time for sure:) So they got also an idea to have a vest for a Groom.
The Groom loves to wear vests a lot and they both play a golf, so it seemed a nice idea to go along with.
Knitted some examples and all together picked the right-one. Which was the one I did like the best as well. Light gray Hjertegarn Alpaca silk was a yarn choice and covered with cables for design.
So I went home and started to design and calculate. I wanted to knit in circle and started it over and over again many times - it seemed too big and still too big. So finally I thought I have found the right measure and knitted it whole week for a length, shoulders together, ribbon for a collar and armholes and so it went for a fit under the block.
Forgot it there for a few days and when I took it down and asked my hubby to try on, I saw it is too fit for a man! You know, it may be nicely fit for a ladies, but there has to be some "air" left for a male-person.
So, I decided to start it all over again.
I hope I will get it right this time and it will be a nice fit.
Means, I have to hurry up my needles now and finish it to get piece with it:)

18 comments:

KK said...

Seda on küll kurb lugeda. Harutamine on karm tegevus.
Jõudu igatahes!

Lemmi said...

See harutamine ja uuesti tegemine pole üldsegi tore.Aga hea tulemuse saamiseks tuleb seda teha.Kui ma oma tegemistele mõtlen, siis ilma harutamiseta ei tule mul vist ükski töö. Ja kui vahel juhtub, et tuleb kohe välja, siis on selline imelik kahtlustav tunne, et miks ma ei harutanud.
Usun, et õnnelik peigemees on oma ilusa vesti üle uhke!

Inga said...

jõudu läheb nüüd kohe kõvasti tarvis! aitäh!
ei ole siin tegelikult kurba miskit. ainult et esiti vihastad iseenda peale:)
Ma lasen tavaliselt tütrel harutada - nii ei saa arugi, kui kudumist saab kera;)

Anna said...

Mul juhtub niiviisi ka, mõnikord vale kalkulatsiooni ja mõnikord vale lõnga tõttu (s.o. antud kudumi või mustri jaoks on lõng vale). Palmikud on jah kavalad. Aga tegelikult pole harutamine üldse õudne. Mul on pigem nii, et kui kohe ei haruta ega tegutse, siis kripeldab, et miks ma ometi midagi ette ei võta:). Kindlasti pääsed nüüd järje peale ja saad vesti kenasti valmis!

Heleena said...

See postitus andis minu arust küll sellele blogile ühe inimlikuma aspekti juurde. :) Mul oli küll juba kahtlus, et pole maailmas suuremat harutajat kui mina. Aga kui juba Meistritel seda juhtub, siis ....:)

Aga enda harimise mõttes - mismoodi Sa selliseid asju kood? Kui pärast venitad, kuidas Sa siis alguses aru saad, kui suur see asi kokkuvõttes tuleb? Kas esialgselt kood veel mingi proovitüki, et silmade arvu teada saada või kuidas? Mina koon tavaliselt umbes, proovilappe ei armasta ja üldiselt pärast midagi ei venita. Ainult aurutan. Aga äkki peaks....

Krentu said...

Palmikute puhul on tõesti raske seda õiget silmuste arvu saada. Eriti kui kudumil on erinevaid palmikud erinevates kohtades. Mina arvutan siis ära palmikute laiused ja ülejäänu siis põhja koetiheduse järgi. Ja minu kogemusel palmikuid eriti venitada ei annagi. Seevastu pitskudet saab jälle nii hästi vajalikku suurusesse venitada....
Aga tervet meeste vesti harutada - vot see on karm. Üldse meestele kududa on nii tüütu - lõnga ja aega läheb nii palju ja siis on veel see aspekt, et kas seda asja üldse kandma hakatakse:)
Jõudu sulle!

Inga said...

jah, ega need palmikud ise veni mitte ja ega neid tohiks ka venitada - siis ei seisa ju kudum vormis enam kenasti. aga et ma panin puusse sellega, kui palju nad tegelikult kudumit kokku tõmbavad - see ajab küll iseend marru:)
ma nüüd veidi teisendasin disaini - jätsin palmikute vahele vasakpidist pinda rohkem, et oleks miski mänguruum ka.
Heleena - jah, ikka koon proovilapi enne - siis mõõdan seda ja arvutan. Aga seekord läks kuidagi nii, et proovitüki järgi kududs tundus ikka jube suur tulevat ja nii ma koondasingi ja arvasin, et ehk arvutasin miskit valesti. Samas, kui ma olekski selle esimese korraga - tiheda palmikurägastikuga - ta laiema teinud, siis mul poleks lõngast(500g) välja tulnud. Aga ma ei taha teda kuidagi raskemaks kui 500g teha!
Eks ma olegi viimasel ajal teinud palju pitsi ja saanud juba hea tunde, et üht pitssalli on ikka väga hõlp mõnusasti mõõtu venitada!
eksitasin ise end seekord selle teadmisega:)

karu-mammi said...

karm muidugi, et terve kudum juba nii valmis oli ... aga selliseid asju juhtub ikka kõigil ja mis valesti, see uuesti. jõudu

Inga said...

tänud Gerly!
Loll lugu neh, et enne ei tundud ära, et ei läe mitte:)

Katrin said...

Kes armastab kududa, peab armastama ka harutada :)

Minu lähedased ei saa ka aru, kuidas ma viitsin üldse kududa, kui olen nt juba pool kampsunit valmis kudunud ja siis jälle otsast alustan :) Eks esimese hooga tekitab natuke viha küll, aga see läheb ruttu üle. Eriti kui harutamisel abilisi on ;)

Karm on küll, kui palmikuid täis!!! vest otsast üles harutada. Huhh, ja samasugune uuesti teha :D

Aga tulbi oled! Loodan varsti valmis vestist pilti näha. Jõudu!

Inga said...

tänud Katrin!
eks harutamise ajal hakkad kudumisse suhtuma kui materjali, kust oma lõnga kätte saad:)

MoniqueB. said...

Hi Inga,
(first; lóve the flowers, mine are out of bloom already).
People may think what they think. They often don't see all the hard work and struggles that went into a garment, design or project.
It happens to all of us, right?
It does to me.

sorry to hear you have to work it all over again; you can do it!

Inga said...

Hello Monique!
thank you!
My flowers are also out of bloom for now:)
about what people may think... I was rather sarcastic towards myself:) I dont take myself and others too seriously.. so it was my-kind-of-humor:)
I already did it! Its done and hopefully the Groom will like it as well.

Michele said...

I could totally relate to your story of making - and ripping - and making - and ripping....thanks for sharing that story!

viki said...

Oeh eksimine inimlik :)
Ma ka tasa ja targu teen, et mitte kalleid või aeganõudvaid asju nässu ajada ja kui see ikkagi juhtub, siis kui palju kirumist on elamises :P
nii armas idee tegelt, selline ühine soov .D

Anonymous said...

Das Bettelarmband existiert als thomas sabo online Schmuckstück bereits seit Jahrzehnten. sabo schmuck Ursprünglich wurde es getragen, um sich von nahestehenden thomas sabo charm Menschen Anhänger „zusammenzubetteln“ und dadurch ein Schmuckstück zu besitzen, thomas sabo glaube liebe hoffnung das eine ganz persönliche Geschichte erzählen konnte. Nicht selten wurde es weiter vererbt thomas sabo und immer wieder in jeder Generation mit neuen Anhängern erweitert. thomas szabo Auch heute noch ist das Bettelarmband ein sehr beliebtes Accessoire. thomas sabo armbänder Und auch heute noch verbirgt es oftmals schmuck thomas sabo ketten Geschichten in sich, die eine ganz persönliche Bedeutung für seinen Träger bzw. seine Trägerin haben. Die einzelnen thomas sabo onlineshop Anhänger, die man an das Bettelarmband anbringen kann, können ganz unterschiedlichen Ursprungs sein. Einige thomas sabo ohrschmuck kauft man sich vielleicht selbst, andere lässt man sich von lieben Mitmenschen schenken und verbindet so mit dem Anhänger immer eine schöne Erinnerung.

Anonymous said...

Tere!
See helehall vest pildil :)

Kas tegu palmiku või vikkelkoega?
Kasutan ringset kudumist.
Kas igal ringil koon parempidist ühe silmusevõrra edasi ( vastavalt paremale ja vasakule)?
Kuidas saan uue palmiku sealt keskelt tulema?

Tänud vastamast,
Raili

Raili Nails said...

Tere!

See helehall vest..
Kas tegu palmiku või vikkelkoega?
Kasutan ringset kudumist.
Kas igal ringil koon parempidist ühe silmusevõrra edasi ( vastavalt paremale ja vasakule)?
Kuidas saan uue palmiku sealt keskelt tulema?

Tänud vastamast,
Raili