Minu randmed hoitud. My wrists in warm.

Käisin minagi Mardilaadal. Kohe esimesel päeval, püüdes vältida seda kõikse suuremat massi.

Läksin ma sinna ikka asja pärast. Nimelt oli mul kindel siht Hea Villa Seltsi boksist omale tibake kohalikku käsitsi kedratud lõnga soetada. Ikka seda maalamba-koeravilla-segust, et minu randmed oleksid ikka hästi hoitud.

Kohtusingi Luhamaa Liisuga ja tema käest omale ka kaks pisikest vihta lõnga lunastasin.

Koju jõudes asusin neid kohe kerasse kerima, et saaks aga varda sisse lüüa. Mu 5 aastane poja pakkus end lahkelt appi. Kerisime mõnuga ja seejuurde päris Toomas väga põhjalikult, et mismoodi see ikka on, et see lamba seljas kasvav vill niimoodi lõgaks saab. Kerisime ja jutustasime, jutustasime ja kerisime. Lõng keritud, tulid teised toimetused vahele. Õhtul, kui poja juba mõnusasti tudus, sättisin end mõnuga oma kudumispessa, et omale soetatud lõngast randmesoojad vardale kududa. Mida aga pole, on lõngakera. Otsin ja otsin, kogu maja nurgad ja alused keeran pahupidi... eikusagil. Kahtlustavalt käin kõuts Kustil sabas - ju tema minu kera pihta pani ja kuhugi omateada toimetas. Aga ei midagi. Suure nördimusega otsustasin hoopis magama minna. Oh seda rõõmu, kui jalgu teki alla lükates lõngakera vastu tuli :) Loomulikult pidin ma vardad välja otsima ja vähemalt ühe alguse ära looma.

Hommikul küsib Toomas kavala näoga: Emme, kuidas sulle üllatus meeldis?

Randmesoojad said kootud - kumbki 30 grammist lõngast. Ja randmed on mul nüüd tõesti soojad ja hoitud:)
Tänud maalambale, vana-inglise karjakoerale ja Liisile!

Those are my new wrist-warmers - to keep my hands functional. To keep me knitting well:)
Purchased handspun local yarn specially for those - 70% lamb wool, 30% dog hair.

Pilti tegi kaasa Taavi.
Suur tänu läbi astumast!

Thank you for dropping by!

Punase sviitri uus elu. New life for a red sweater.

Mul jäi sekkaris näppu üks kärtspunane sviiter. Selline väga tavaline ja ka veidi suur mulle. Kuid nii kui käe peale panin, sain aru, et maha ma teda jätta ei saa - silt kinnitas - 100% kashmiir!

Koolis on meil vaja sel semestril teha üks taaskasutus projekt, nii ma selle sviitri ette võtsin, et talle veidi jumet anda ning ka parajamaks saada.

Nagu klassikalisel sviitril ikka, nii ka sel on päris uhkelt soonikpinda allservas ja varrukaotstes. Mulle tundus, et kui seda nüüd veidi üle võimendada, siis saab sviitrile veidi naiselikuma vormi anda.

 Et stiili jätkata, tegin sama ka varrukatel.

 Ja kuna ka õlg oli minu jaoks veidi liiga lauge, siis ka sinna tõmbasin krooke sisse.

Kolmnurksed kraed ei ole mulle väga meelt mööda. Ma lihtsalt lõin varda sisse ja kudusin nö vaba käega sviitrile omamoodi kaeluse.
Nii saigi sellest minu jaoks igavast kuid väärtuslikust kehakattest miskit, mis on rohkem minu nägu ja hakkab mul nüüd uhkelt ka seljas käima.

Tänud!

I found this hot red sweater from second hand shop and couldnt resist to take it home with me. You may only guess - yes, its 100% cashmere!
Well, but its bit blank for me and also doesnt give me any shape I want. So, we have to make reuse project at school and I decided to give this sweater "my look".
Tuned sides, to make it fit better, sleeves and also from shoulders. Had to figure out something for collar as well, cause I do not like classical triangular collars much. So, just knitted freely and turned out just like it did.
Now this sweater looks "mine" and I am sure I will wear it.

Thank you for visiting my blog!

Naarits, petrooleum, roheline laguun ja kashmiir. /Mink, petroleoum, green laguna and cashmere.

Tartu Lõunakesuses on avatud üks uus lõngapood, Vikkel. Mitte et ma oleks Tartusse sattunud, aga ma Facebookist uudistan. 

Neil paistab seal igasugust põnevat kraami olema. Lisaks teada-tuntud Dropsi lõngadele on minu jaoks põnevad Hiinast tulevad käsitöölõngad. Kui ikka on juba sees kashmiiri või lõng koosneb üleüldse 100% naaritsavillast, siis minu varras hakkab kindlalt kihelema.

Nii ma prooviks soetasingi omale toki naaritsavilla, mis tuli petrooleumi-karva toonis ning tokk kashmiiri-siidisegust lõnga, mis tuli rohelise laguuni värvuse sildi all.

Nimelt ma kardan hirmus pehmeid lõngu nagu seda on angoora näiteks. Nii oli ka selle naaritsavillaga - väga pehme ja väga soe. Aga vat minu mõte ei hakka tööle nii pehme lõngaga - minu mõte tahab rohkem iseloomu. No ahvatlus oli muidugi nii suur, et ma ikkagi pidin proovima ja ma otsustasin ta siis teise lõngaga kokku panna. Mitte küll lausa 2 otsa kokku, aga rida-realt. 

Nii sai neist selline kahevärviline rätik rooviks. Tumedam on siis see nimetatud naaritsavillane Lotus Mimi ja rohekas kashmiiri-siidi segune Lotus Silky Cashmere.
Kui nüüd veel minu karva toone saadavale saab, siis ma tahaks kindlasti midagi veel proovida punuda neist luksuslikest lõngadest.

This is a little scarf I knitted to try out Lotus yarns, which are available in a new yarnshop Vikkel in Tartu. Those blends are very attractive to me - darker yarn is 100% mink wool and lighter is a mix of cashmere and silk. Just had to try out!

Suured tänud läbi astumast!

Thank you for dropping by!

Kuldaväärt kudumid.

Trükisoojast raamatust "Kuldaväärt kudumid".

Sellest on juba nüüd omajagu aega, kui kirjastus Pegasus sellise ideega minu (ja 12 teise kudublogija) poole pöördus. Nagu ikka, kui midagi peab trükisõnasse saama, siis võtab see oma aja. Ja nii peabki olema. Sest vaatamata virtuaalse-ilma võidukäigule, on raamatul (õnneks) endiselt tõsisem väärtus. Raamat on endiselt see, mis justkui jääb. Jah, neid on koletumalt palju ja koju me neist väga paljusi tänasel päeval enam ei too.
Seda enam on ilmatumalt mõnus kaasa lüüa projektis, kus on eeldused just minu meele järele.

Nimelt üks peamisi põhjusi sellega liitumiseks oli minu jaoks, et projekti kaasatakse erilise silmaga fotograaf, kes annaks kudumitele läbi piltide oma elu. Õnneks nii ka läks ja Stina Kase oli nõus kaasa tegema. Tema silm on eriline ja sõrm imeline. Mina, kes ma olen ikka harjunud oma maailma ise looma ja selles ka peaosa mängima nii siin kui sealpool kaamerat, sain uue kogemuse osaliseks.
Lõpptulemusena ehivad raamatut imeilusad ning suuuuured fotod - suures enamuses kudumitest tegijate endiga.
Just nii nagu Ingrid ka eessõnas ütleb - kellele silmailus, kellele praktilisi näpunäited - nii ta mõeldud oli.

Imetlen Ingridit (raamatu koostaja), kes julges selle asja ette võtta ja tuli sellega kenasti lõpuni läbi. Kindlasti oli kudujaid, kellega tal oli lihtsam asju ajada kui minuga:) Üks minusugune, kel iga nüansi kohta oma nägemus varrukast võtta. Aga hakkame me saime ja trükki ta jõudis. Nüüd on ta siis poelettidel ja loodetavasti ahvatleb käsitööhuvilisi end koju kaasa viima.
Minu meelest on just üks selline kudumite raamat, mis minul käsitööraamatute riiulis olemas peab olema.

Suur tänu Ingrid, et selle raamatu ideest paberile panid ja mind kaasasid!


Postitan siinkohal mõned kaadrid. Osa neist raamatusse ei mahtunud.
Nende autoriõigus kuulub Kirjastus Pegasusele ja Stina Kasele.

Suur-suur tänu kaasa elamast ning ikka ja jälle läbi astumast!

Imeilusat talve ootuse aega.