Nüüd on ta siis käes. Kriis kudumises.
Nimelt otsustasin ettevõetud projekti, mille nimetasin "Mari"-ks, mitte lõpule viia. Kamsiku mõte ja visioon tundus kõik ilus. Lõngad on superluks.

Kudusin keretüki ühes tükis valmis.
Siis tuli vahepeal siin soove täita. Kudusin soovijaile 3 mütsi, kaks salli ja oma väikesele mehele kindad.
"Mari" ootas kannatlikult oma järge. Ja nii klaaruski, et sel kamsikul ei ole tegelikult tulevikku.
Mõtlesin ja mõtlesin ja hakkas tunduma, et ma ei kannaks teda piisavalt. Olin ilusatest lõngadest ja koemustritest nii "carried away", et muudkui vardad palgele ja kuduma. Aga vahel tuleb reaalsus ka koputama. Nii ta seekord juhtuski:)
Mina, kes ma hirmsasti koon, armastan hoopis nn dressipluuse iga päev kanda:) Või lihtsalt sooja jope all kerget särki. Neid on lihtne pesta, kuivatada, välja vahetada. Liiatigi mul nagu on ka mõni kamsik, mida ma tegelikult hoolega ka kannan.
Niisama ilusat asja, lihtsalt tegemise pärast teha, ei tundu ühtäkki eriti hea mõte. Priiskamine.
Neist ilusatest lõngadest saab kindlasti miskit muud ilusat teha. Ja kindlasti rohkem kui ühe asja;)
Järgmiste ja loodetavasti lõpule viidud kudumiteni!