Siinkohal tuleb sissekanne, mis ilmselt kergendab nii mõnegi minu kudujast sõbra südant:)Ega ma arvanud, et "minu kuvand" on ideaalne, kuid ma olen võinud jätte eksliku mulje, et iga kudum, mis vardale võtan, mul ka õnnestub.
Vot ei õnnestu. Vahel läheb ikka kohe nii untsu, et pean enne terve kudumi valmis tegema, kui taipan.
Nii juhtus mul käesoleval hetkel tellimustööga.
On üks imearmas noorpaar, kes jaanipäeva paiku ühte heidavad. Pruudile kudusin boolero ja sära pruudi silmis, kui ta seda selga proovis, jääb pikaks ajaks meelde:)
Nii tekkis noortel soov ka peigmehele õhtuseks koosviibimiseks vest tellida. Kuna peigmees üleüldse armastab veste kanda ja noorpaar on golfifännid, siis tundus see väga kohane.
Tegin neile proovilapid erinevatest lõngadest ja valisime koos välja just selle, mis mulle endale ka kõikse rohkem meeldis. Nii sai lõngaks helehall Hjertegarn Alpaca Silk(koon kaks otsa kokku) ja mustriks laus-palmikud.
Läksin siis lõngakoormaga koju ning hakkasin kujundama-arvutama.Küll alguses tundus, et tuleb liiga suur ja ikka liiga suur. Ringis ma teda alt otsast kuduma hakkasin ja lõpuks tundus, et nüüd on paigas - palmikud on ju kavalad ja kindlasti annab kogu kudum lõppeks vormimisel veidi järele - nii ma mõtlesin.
Selles vaimus ma ka teda terve nädala pikkusesse ära kudusin, õlad kokku, kolmnurk kaelusele soonik serva, käeaukudele ka ja siis panin tema niiskena mõõtu tõmbama. Unustasin kohe mitmeks päevaks ta rahulikult pööningule.
Kuniks laupäeva hommikul liistult maha võtsin ja oma kaasal selga palusin tõmmata.
No nii ümber, kui ümber - oligi selge, et ikka liialt vähe ruumi andsin sellele vestile!
Egas midagi, mis .... see uuesti!
Loodan, et sedakorda sain suuruse klappima ning lõpptulemus istub tulevasele peigmehele kenasti selga.
Nüüd tuleb varrastele tuld anda ja asi kenasti lõpule viia!
Here comes a post, what might be a relief for a many of my knitting friends:)No, I havent thought, that my "image" is clearly perfect, but I may have came across as a knitter who always succeeds.
Well, it is not entirely truth:) There are times I do fail and this time I have failed big time!
Lets put it down here and now to clean up my conscience.
There is a sweet young couple who are about getting married this summer. The Bride wanted to get a lacy bolero and so did I knit it for her. The shiny face she had while she tried it on first time - I will remember it for a long time for sure:) So they got also an idea to have a vest for a Groom.
The Groom loves to wear vests a lot and they both play a golf, so it seemed a nice idea to go along with.
Knitted some examples and all together picked the right-one. Which was the one I did like the best as well. Light gray Hjertegarn Alpaca silk was a yarn choice and covered with cables for design.
So I went home and started to design and calculate. I wanted to knit in circle and started it over and over again many times - it seemed too big and still too big. So finally I thought I have found the right measure and knitted it whole week for a length, shoulders together, ribbon for a collar and armholes and so it went for a fit under the block.
Forgot it there for a few days and when I took it down and asked my hubby to try on, I saw it is too fit for a man! You know, it may be nicely fit for a ladies, but there has to be some "air" left for a male-person.
So, I decided to start it all over again.
I hope I will get it right this time and it will be a nice fit.
Means, I have to hurry up my needles now and finish it to get piece with it:)
