Minu randmed hoitud. My wrists in warm.

Käisin minagi Mardilaadal. Kohe esimesel päeval, püüdes vältida seda kõikse suuremat massi.

Läksin ma sinna ikka asja pärast. Nimelt oli mul kindel siht Hea Villa Seltsi boksist omale tibake kohalikku käsitsi kedratud lõnga soetada. Ikka seda maalamba-koeravilla-segust, et minu randmed oleksid ikka hästi hoitud.

Kohtusingi Luhamaa Liisuga ja tema käest omale ka kaks pisikest vihta lõnga lunastasin.

Koju jõudes asusin neid kohe kerasse kerima, et saaks aga varda sisse lüüa. Mu 5 aastane poja pakkus end lahkelt appi. Kerisime mõnuga ja seejuurde päris Toomas väga põhjalikult, et mismoodi see ikka on, et see lamba seljas kasvav vill niimoodi lõgaks saab. Kerisime ja jutustasime, jutustasime ja kerisime. Lõng keritud, tulid teised toimetused vahele. Õhtul, kui poja juba mõnusasti tudus, sättisin end mõnuga oma kudumispessa, et omale soetatud lõngast randmesoojad vardale kududa. Mida aga pole, on lõngakera. Otsin ja otsin, kogu maja nurgad ja alused keeran pahupidi... eikusagil. Kahtlustavalt käin kõuts Kustil sabas - ju tema minu kera pihta pani ja kuhugi omateada toimetas. Aga ei midagi. Suure nördimusega otsustasin hoopis magama minna. Oh seda rõõmu, kui jalgu teki alla lükates lõngakera vastu tuli :) Loomulikult pidin ma vardad välja otsima ja vähemalt ühe alguse ära looma.

Hommikul küsib Toomas kavala näoga: Emme, kuidas sulle üllatus meeldis?

Randmesoojad said kootud - kumbki 30 grammist lõngast. Ja randmed on mul nüüd tõesti soojad ja hoitud:)
Tänud maalambale, vana-inglise karjakoerale ja Liisile!

Those are my new wrist-warmers - to keep my hands functional. To keep me knitting well:)
Purchased handspun local yarn specially for those - 70% lamb wool, 30% dog hair.

Pilti tegi kaasa Taavi.
Suur tänu läbi astumast!

Thank you for dropping by!