Lugu sellest, kuidas noor Prints armus... teist korda.

Elas kord üks Prints.
See Prints oli kaunis õbluke noor mees, mistõttu armastas ta eriti sooja ja pai.
Umbes sellel ajal, kui noor Prints oli kasvanud kuue aastaseks, tõi Ema talle tema esimese kashmiirkampsuni. Sellest, et kampsun oli juba selleks hetkeks Printsi jaoks veidi pisike (siltki sees ütles, et mõeldud on sviiter 4 aastastele) - varrukad lühikesed ja kampsuni alumine äär ulatas napilt nabani - ta ei hoolinud. Sellest sinisest, imelise kallistusega kampsunist, sai Printsi parim kaaslane.
Kuningapoeg kandis teda koolis ja kodus, särgi all ja särgi peal. Ta isegi magas sellega.
Noore Printsi vanemad mõistsid, et  nende poeg on armunud. Nii kiivalt oli ta oma kashmiirkampsuniga kokku kasvanud.
Kui siis nüüd ühel päeval Ema teise-ringi-poest ilusa halli naiste kashmiirsviitri koju tõi, oli tal plaan valmis, et sellest saab nüüd ehk Printsile uue kaaslase meisterdada. Sellise, mille varrukad ulataksid sõrmedeni ja mille alumine serv kohtuks vähemalt pükste ülemise servaga.
Nii lõigi Ema käärid sviitrisse ja välgutas mõned õhtud varraste asemel nõela.
Eile õhtul kohtus noor Prints esmakordselt oma uue kashmiirsviitriga..
Ja täna hommikul putru süües oli see tal endiselt seljas...

Või hoopis lugu sellest, kuidas Prints hommikuti putru sööb?