Olen aru saanud, et kudujatel on igal natuke nagu oma “stiil”. Mõtlesin, et selle aasta kokkuvõtteks pajatan veidi omast.
Viimasel ajal on minu rutiin kujunenud kuidagi eriti pragmaatiliseks. Just aja suhtes.
Ma taban end valmistumas. Valmistumaks selleks, et hetked minu päevas oleks varraste klõbinaga sisustatud.
Ehket mul on vardal alati vähemalt 2 mütsi. Varasemalt ei lubanud ma endal uut kudumit enne alustada, kui pooleliolev valmis. Nüüd aga teen seda puhtalt sel eesmärgil, et minu mütside kudumine jaguneb väikesteks etappideks, mida saab teostada erinevates tingimustes.
On lõngade valimine/kombineerimine, üles loomine, kirja “käima tõmbamine”, seejärel sisemise kihi üles noppimine, kokku kudumine ja sealt edasi juba ladus klõbistamine ning kokkuvõte, pesemine, viimistlemine.
Iga lõik neist nõuab minult veidi erineva määraga tähelepanu.
Mistõttu ongi mul vardal alati rohkem kui üks müts ja seda erinevas tööjärgus.
On etapid, mida saan ainult kodus oma lõngakummuti kõrval kudumistoolis teostada, Etapid, mille jaoks vajan omaette olemist, et oleks mõttele ruumi.
On tööread, mida saan edendada jooksupealt a’la panen poti tulele ja koon paar rida; vahetunnid koolis; ootamised erinevate uste taga; autosõidud ja muud sõidud; õhtused koolitükid pojaga; sõbrannaga kohvikus etcetc.
Suur hulk kudumist saab tehtud kodus arvutist oma lemmikseriaale jälgides.
Aga ma armastan ka kinos käia - käin seal ikka üksjagu tihti ja selleks puhuks on mul alati üks müts kotis, millel on vaja just sisemist kihti edendada. See on see rida, mida teen nö pimesi. Just möödunud nädalal juhtus aga, et vaadates filmi “Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” kudusin ma mütsi voodriosa kogemata pikemaks, kui vaja oleks olnud:)
Nii on kujunenud, et õhtul enne voodisse pugemist teen alati kindlaks, et järgmise päeva toimetused, kudumise hulk ning “etapp” kotis, on omavahel kooskõlastatud.
Head uut kuduaastat!
1 comment:
Väga pilkupüüdvad mütsid, tekitavad tahtmise vardad pihku haarata!
Post a Comment