Augustikuu seitsmes päev.

Sellest on ikka omajagu aega, kui ma midagi õhulist ja lendlevat oma vardale üles lõin.

Ja ega nüüdki mitte "vabatahtlikult" vaid kellegi rõõmuks.

Miks ma aga siia üldse midagi üles tähendan, on see, et ma tegin seekord üht-teist teisiti.

Nimelt on meie traditsioonilise pitsikudumise juures miskit, mis minu jaoks vajaks veidi "update".

Mitte, et mina oleksin nüüd see, kes omale sellise õiguse võtab. Küll aga võtsin ma omale vabaduse.

Nimelt olen mina sedamoodi inime, keda segavad pisiasjad. Jah, ma tean, see on minu isiklik probleem.

Kui nüüd asjani jõuda, siis kui ma näen vahel kantavat pitssalli ja ikka juhtub, et kantakse teda rahus pahupool peal, siis mul on tahtmine minna ja ringi keerata...

Ehket ikka olen ma mõelnud, et ma tahaks kandja jaoks teha asja nii lihtsaks, et pahupoolt sallil ei olegi. Sestap kudusin pitsi lihtsalt külma kõhuga ripsi.

Mitte, et ma oleks seega lihtsama tee valinud - valisin kirja, mida tuleb kududa "puhke reata". Niiet armu ma endale sugugi ei andnud.

Valisin ma suhteliselt kribu ja tiheda kirja, niiet otsustasin eos, et see ongi selle salli pärisosa ja ma koon teda kohe nii, et mingisugust lisailu ei tule. Looduse pehmelt, et hiljem annaks servasilmad aasaliseks vormida ning servad kudusin kohe õhksilmadega.

Nii ongi, et peale blokkimist, mida tegin traadi abil, on sallil lihtne serv olemas.

Klassika, minu mugandustega.

Lõngaks Austermann Kid Silk.

Aitäh!